Minu jaoks oli üllatus, et kaks sotsiaaldemokraati sattusid olema kahe olulisema spordiala kaanepildimehed üheaegselt. Üllatus suurenes, kui selgus, et kuningannaspordiala Sven Mikser oli kaitseminister ajal, mil kuningaspordiala Indrek Kannik oli kaitseministeeriumi kantsler. Üllatus läks veel suuremaks, kui teadjad kõnelesid, et Kannik oli see, kes viis Mikseri keskerakondlase staatuse vahetumiseni sotsiaaldemokraatliku vastu. Ma ei imestanud enam eriti, kui needsamad teadjad lisasid, et just Kannik oli julgustanud Mikserit kuningannaspordialaliidu presidendiks hakkama. Et tema juhib suuremat alaliitu ja tuleb toime küll.

Tagasiastumise protsessid käisid meestel üheaegselt ja asja uurides tegin enda jaoks järelduse, et Kanniku seakisa üheks põhjuseks oli tule äratõmbamine Mikserilt, kelle maine avalikkuses erakonna jaoks olulisem. Igatahes langes Mikseri vaikne tagasiastumine perioodile, mil ajakirjanduses lõõmasid jalgpallilõkked.

Indrek Kannik on öelnud, et armastab jalgpalli ja Sven Mikser on öelnud, et armastab kergejõustikku. Teame, et Siim Kallas armastas ja armastab jalgrattaga sõita ning tõenäoliselt armastab Toomas Savi suusatada ja Kalev Kallo poksida.

Ütleksin, et Savi on ja Kallas oli hea alajuht, sest nad võtsid sisse ootuspärased positsioonid ning ei sekkunud ala arengusse ega hakanud arvama, et armastus ala vastu tähendab automaatselt võimet ala juhtida. Kahtlustan, et Mikser ja Kannik esindasid teistsuguseid hoiakuid. Mikser oli pisut lihtsameelnegi ja sattus tausta tajumata lahingusse saadetud tankistiks. Ilmselt nägi partei Toomas-Hendrik Ilvese euroedu järel ja järgmiste valmiste edu lootuses võimalust silma paista. Eks oli erakondlik toetus olemas Kannikugi otsusel võtta vastu jalgpalliliidu presidendi tool, kuigi tema eesmärgid võisid olla teistsugused. Näiteks soov jalgpalliedu taustal tiiruga avalikku ellu ja poliitikasse tagasi tulla.

Huvitav ikkagi, et just kaks sotsiaaldemokraati kõrbesid — kaks sellist sotsiaaldemokraati, kes omavahel tihedalt seotud ja kõrbemine toimus üheaegselt. Kusjuures mõlemad püüdlesid troonile, mida neile poleks andnud pelk alaliidu liikmete poolehoid. Mõlemad esitasid oma oponentidele finatssüüdistusi, mis kinnitab eelmises lõigus esitatud väidet, et Mikseri ja Kanniku ambitsioonid olid Kallase, Savi ja Kallo omadest erinevad ning erinev oli armastus ala vastu. Võimalik, et siin on ka seos sotsiaaldemokraatia olemusse.

Vahepeal kostis kuminat, et noor isamaaliitlane Erki Nool kipub kuningannaspordiala järgmiseks presidendiks. Kergejõustiku armastamise küsimusele pole sellel mehel vastata vaja, aga presidendivalimise esialgse edasilükkamise põhjus võis olla just siin. Kuningaspordialaliidust on kuulda, et nemad ei taha enam poliitikuid nähagi ja nii jäeti esiotsa liidu presidentki valimata. Ratturid olid ja suusatajad on rahul, eriti suusatajad ning rahul oli Kallas ja on Savi, eriti Savi. Kallo kohta ei tea, aga vast on rahul temagi.

Poliitikuid valitakse spordialaliitude etteotsa selleks, et saada riigilt raha, see on selge. Kääriku on saanud seda pidevalt ja suurem rahalaev riigilt on sinna oletatavasti peagi suundumas. Lilleküla staadion sai Kanniku jalgpalliliitu minekuga raha ja Kanniku lahkumise järel tuleb raha riigile tagasi maksta. Kannik igatahes tänas ajalehes Partsi, Veskimägi ja Paeti, mis pidi tähendama, et need mehed selle raha Kanniku kaudu staadionile andsid. Ei teagi kohe, mida sellisest märkuandmisest arvata.

Ühelt poolt ei ole õige spordi kommertsialiseerumine, sest nii kaob spordi kui siira võistluse võlu, kuigi Eestis seda ohtu pole — me oleme liiga väike riik ja spordil kommertseesmärke raske täita. Aga veel ebaloomulikum on spordi ja riikliku sporditoetuse politiseerimine. Kuigi meie väikses ühiskonnas võiks olla ideaalne, kui poliitik toetab ala armastusest ja ei juhtu midagi, kui ta sealjuures pisut ka järgmiste valmiste hääli loeb.

Poliitikuid, kes spordis poliitikat tegema hakkavad ehk kardinale pole spordi juurde vaja. Äkki see oligi sotsiaaldemokraatidest kuninga- ja kuningannaspordialaliidu kaanepildimeeste poolt meile jäetud oluline teade?

Faktid:

  • 25. november 2003 — sotsiaaldemokraat Indrek Kannik saab Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks, liidu üheks asepresidendiks saab sotsiaaldemokraat Mart Tarmak ja teiseks asepresidendiks sotsiaaldemokraatide nimekirjas nii kohalikel kui ka üldriiklikel valimistel kandideerinud Aivar Pohlak. Juhatuse lihtliige on sotsiaaldemokraat Eiki Nestor;
  • 19. veebruar 2004 — endine Riigikantselei, Riigikontrolli ja Välisministeeriumi töötaja Märt Kivine astub välja Sotsiaaldemokraatliku erakonna ridadest;
  • 19. november 2004 — sotsiaaldemokraat Sven Mikser saab Eesti Kergejõustikuliidu presidendiks;
  • 22. detsember 2004 — Märt Kivine osaleb esimest korda Eesti Kergejõustikuliidu juhatuse liikmena juhatuse koosolekul;
  • 16. aprill 2005 — Märt Kivine asub tööle Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhatajaks;
  • sügis — kevad 2005 — Indrek Kannik astub samme Eesti Jalgpalli Liidu saamiseks oma kontrolli alla;
  • 3. november 2005 — jalgpalli liidu juhatuses toimub lahing Indrek Kanniku ja seni jalgpalliliitu juhtinud asepresident Aivar Pohlaku vahel;
  • 4. november 2005 — Indrek Kannik teatab oma tagasiastumisest Eesti Jalgpalli Liidu presidendi ametikohalt märtsis 2006;
  • 17. november 2005 — Mart Tarmak astub tagasi Eesti Jalgpalli Liidu asepresidendi kohalt;
  • 22. veebruar 2006 — Sven Mikser teatab oma tagasiastumisest Eesti Kergejõustikuliidu presidendi kohalt.

Lisan, et varem sotsiaaldemokraatidega seotud Aivar Pohlak on viimasel poolel aastal avaldanud rea arvamusartikleid, mille ühine joon on mure meedia kaudu toimetatava ühiskonnaga manipuleerimise pärast.

Märgin, et endine sotsiaaldemokraat ja endine kergejõustikuliidu juhatuse liige Märt Kivine, kes pole kunagi näidanud üles sisulist jalgpallihuvi, on olnud autor reas Eesti Päevalehes avaldatud artiklites, kus rünnatakse Kanniku oponenti, endist sotsiaaldemokraatide soosikut Aivar Pohlakut ja kaitstakse endist kergejõustikuliidu presidenti Sven Mikserit..

Vist piisab tõestamaks, et kuningannaspordialaliidu ja kuningaspordialaliidu ülevõtmine ja kasutamine poliitilistel eesmärkidel oli sotsiaaldemokraatide sihipäraselt ellu viidud projekt. Spordile oli selles määratud vahendi roll ja eesmärk oli kahe eduka spordiala rakendamine erakondliku kaariku ette.

Eks nii toimetatakse olulisemategi asjadega kui kergejõustik ja jalgpall, aga seda lahata pole käesoleva loo eesmärk. Võtmekuupäev Eesti Päevalehe hoiakutele nende kahe spordiala suhtes on igatahes 16. aprill 2005.