Filmirezhissööri külastamisega on asjad samamoodi. Mariannel tuli mul kaks korda külas käia. Ja vaevalt, et kaks kolmandata jääb… Minu esimene katse sattus ühele ülimalt müstilisele veebruarikuisele täiskuuööle.

Esimene katse
Igatahes läks nii, et jõudsin ma vaevalt mantli seljast võtta, kui Marianne väga perenaiselikult küsis: “Veini või õlut või… viskit?”
“Ääää, veini vist…”

Järgmisel hommikul ärgates mäletasin vaid mõningaid üksikseiku: sisse astudes tundsin jube hea lõhnaküünla lõhna, aga ma ei tea, mis see oli; Mariannel olid sukkpükste peal ülimalt seksikad mustad lühikesed püksid (nagu viikaritel sääred maha lõigatud); tal on kodus ülimalt vähe asju (need asjad, millel ta oma koju laseb sattuda, on ikka väga valitud); tal on jube ohtlik disaintrepp, mis viib teisele korrusele; ta ise arvab, et seal korteris oli vist enne teda bordell; ta jätab kolm korda nädalas suitsetamist maha; ta hakkab Erki-Sven Tüürist dokfilmi tegema… midagi vist oli veel…

Teine katse ja diktofon
Pühapäeva hommikul lugesin ajalehesabast eilset horoskoopi, mis andis mulle selgesõnalise elujuhise: “Vein, shokolaad, hea seltskond on see, mida sa vajad.” Täpselt nii kõik oligi (shokolaad oli muide ka).

Mis siis ikka, mis halvasti, see uuesti. Kehtib eriti meeldivate kaadrite puhul. Varustasin ennast igaks juhuks diktofoniga ja läksin teisele katsele. Jõime teed. Marianne oli diktofoni kohalolekust ilmselgelt häiritud. Veider, tema kui režissöör peaks ju hullemategi agregaatidega harjunud olema.

Mõne aja pärast otsustame ühiselt, et paneme selle koleda aparaadi parem kinni. “Off-nupp on igatahes küljes, aga kinni ei lähe… pagana popp tehnika,” hädaldan mina. Tavaliselt ei saa ma diktofoni käima, nüüd ei lähe raibe kinni.

“Võta patakad välja,” teab kaamerate, montaazhistuudiote, time-koodide ja muude jubedustega sina peal olev Marianne kohe tarka nõu anda. Kinni sain, targema inimese nõu kuulda võttes, oehh, viimaks ometi…

“Nüüd võib veini lahti teha,” arvab Marianne, kui ohtlik lutikas oli elimineeritud.

Ekstsentriline naiskunstnik
Uurin, miks ta just Erki-Svenist filmi tahab teha? “Vaata, siis kui ma Tubinast filmi tegin, hakkas tunduma, et muusikafilme, õigemini muusikutest filme, on päris lahe teha. Muusika poolest on neid, kellest teha tasuks, muidugi rohkem. Aga isiksuse mõttes. Selliseid, kellega viitsiks ise kolm aastat koos hängida… nii et teineteisele närvidele ei hakkaks käima. Kui omavahel mingit sidet ei teki, siis ei tule filmist ka midagi välja ja ma ei ole üldse see tüüp, kes igaühega momentaalselt sõbraks saaks… ja kui vastas on samasugune…

Mul on umbes aasta aega see mõte olnud, tema ei olnud sellest algul üldse väga vaimustuses. Ei, loomulikult ma ei käi ta’ga kolm aastat igal pool kaasas, filmin mingeid asju lihtsalt kolme aasta jooksul.”

Jõuame kuidagi välja selleni, et Marianne on kunagi teinud tellimusfilmi ekstsentrilisest naiskunstnikust, kes ei olnud nõus kaamera ees rääkima. Ta oli nõus küll pildile jääma, aga mitte rääkima.

“Ega sul seda VHS-is ei ole? Seda tahaks küll näha!” ei suuda ma kuidagi oma uudishimu vaka all hoida.
“Vist isegi on. Tegelikult mul endal tekkis ka huvi, see kõik oli ikka väga crazy, ise ei ole ka jube ammu vaadanud seda…” Ta leiabki kasseti üles ja ütleb, et nüüd teeks ilmselt hoopis teistsuguse filmi.

Minu meelest on film päris lahe. Oi, kui kunstilised kaadrid: naiskunstnik mustas muudkui triivib ühe laguneva mõisa ukseaugus edasi-tagasi, vahepeal näidatakse tema töid vee all ja vee peal. Aga antud konteksti see võte tõepoolest sobib. Siis räägib naiskunstniku õpilane, kes räägib nii, nagu loeks raamatut, jutt on tal jube asjalik.

“Äkki ta mõtles nii üle, et kogu jutt ongi peas, loeb luuletust…” pakun mina. Noo, igatahes täitsa puhaste kingadega on Marianne end sihukesest situatsioonist välja vingerdanud.

Sa oled mida sa kuulad
“Kuule, ma pidin su Diamanda Calas’ tagasi andma…” meenub ühtäkki Mariannele. “Kust sa selle said? Isegi Pariisist otsisin, kuskil ei ole… see plaadi kujundus on selline, et hakkan sellest varsti hirmsat puudust tundma… kes see fotograaf on?” Austin Young, leiame kirbukirjas tagumiselt tiitellehelt.

“Tavaliselt ma ei viitsi plaate osta, muusika on mul valdavalt ikka arvutis. Aga see on selline, mis peab päris olema, Einstürzende Neubauten ja Nick Cave ja Tüür peavad ka päris olema,” räägib Marianne. See plaat ongi nagu raamat.

“Muusikamaitse Nick Cave’ist Neubautenini siis… ja kõik, mis sinna vahele mahub? Tüür ja Kino?” mulle kui muusikaprofaanile tunduvad need esimese hooga hirmus erinevad asjad.
“Ega sinna vahele palju ei mahugi, need on ikka üsna samad asjad,” teab Marianne rääkida.

“Õudselt paljud inimesed ei talu Diamanda kohalolekut, lähevad kohe minema… külalistest lahtisaamise muusika,” rõõmustan mina, et olen Marianne näol veel ühe omasuguse leidnud.
“Nojah, hull mutt. Sihuke igas meeleolus taustamuusika ta muidugi ei ole. Samas oleks ilgelt lahe, kui oleks keegi, kes seda lihtsalt taustaks kuulab, täitsa süüdimatult, nii et ei pane tähelegi. See oleks ikka eriti hull tegelane…” arvab Marianne ja teeb samas ettepaneku, et kuulame parem lõbusat soome muusikat.

Olen momentaalselt nõus. “Sa oled peaaegu ainuke tallinlane, peale minu, kes on nõus soome muusikat kuulama. Mu Lõuna-Eesti sõbrad kuulavad küll… a’ nad ongi friigid,” imestan taas maitselise kokkulangevuse üle.

“Tead, enamik inimesi kuulab seda salaja. Päriselt ka, mulle on küll selline mulje jäänud,” teab Marianne rääkida.

Varavana 45
“Mulle tundub, et ma olen vist vanaks saanud,” teatab Marianne (25) mõtlikult oma plaadiriiulit silmitsedes. “Täpselt samad asjad, mis viis aastat tagasi, absoluutselt mitte midagi pole muutunud. Inimene peaks ju muutuma, arenema… Kusjuures uus Cave ei tundu mulle üldse nii hea kui vana…”

“Äkki sul oli juba siis hea maitse. Mul küll oli,” vähemalt minul ei paista siinkohal enesehinnanguga probleeme olevat. “Diamandat sa ju ei kuulanud viis aastat tagasi?!”
“No ei kuulanud jah. Antony and the Johnsonsit ka ei kuulanud, aga kõik muu on sama… Ja-jaa, sa võid selle sisse ka panna, mul on see probleem juba mõnda aega olnud. Igatahes saan ma enne vanaks kui täiskasvanuks. Nagu 45. Võib-olla see tuleb sellest, et kõik mu sõbrad on ikka palju vanemad…”

“Normaalse 45-aastase moodi sa küll välja ei näe,” hakkan ma kõva häälega naerma.
Ei näe jah, aga kui 25-aastane tunneb, et on 45, siis on asi ikka päris hull… millegipärast on meil mõlemal sel hetkel lõbus.

Video videost
“Aaaa, sa seal Ultramelanhooli kontserdil olid, Sakalas?” ei suuda ennast 45-sena tundev Marianne meenutada.
“Seal, kus kõik olid alaealised, peale minu, sinu, Marki ja Sobolevi?”
“Ei, siis, kui nad Sõpruse Puiesteed soendasid, see oli varem…”
“Seal mind ei olnud jah.”

“Siis ma tegin neist ühe video laenatud kaameraga ja valdavalt varastatud kaadritest… a’ siis nad tegid loo natuke ümber ja nüüd on kogu see asi täiesti mõttetu…”
“Oi, pane peale, seda ma tahan küll näha! Punkvideo peabki varastatud kaadritest olema…”
“Ok. Vaata, kas sa tunned filmi ära, kust need võetud on? Ega need eriti sarnased ei ole… Kurvitzast ma pidin mitmesse kohta samu kaadreid panema, kuna ma ei filminud teda seal rohkem, a’ siis ta oli jube solvunud, miks teda nii vähe on…”

Jaa, video on punk küll, rockstaarilik Robi vaheldumas rahvamasside ja pommiplahvatustega, Raouli paljas ülakeha, hullunud rahvamassid… ma ei tunne kasutatud filmi ära, aga olen kindel, et kui Ines Karu seda videot hindama peaks, siis ta kiljataks: “Kaamerat võiks ikka õppida käes hoidma!” Õnneks siinkohal Ines Karu arvamust ei küsita.

Vahel ikka mõni võiks…
“Pagan, ma pean nüüd ikka koju minema, lubasin, et kirjutan loo täna valmis, muidu võiks poodi minna,” ajan ennast konstruktiivselt põrandalt püsti. “Ma pean ka öösel monteerima hakkama, a’ tule siis ka külla, kui lugu ei pea tegema… mul käib jube vähe külalisi, aga vahel ikka mõni võiks käia,” ütleb Marianne uksel.

“Jaa. Ja ausõna, tulen ilma diktofonita.” Olgu minu muude lubadustega, kuidas on, aga sellest viimasest lausest kavatsen ma küll kinni pidada. See tähendab, et ei mingit diktofoni.

Marianne Kõrver
Sünniaeg: 27.05.1980

Haridus:
• Tallinna Ülikool 2000-2005 (režissööri ja operaatori eriala)
• Eesti Kunstiakadeemia 1998-1999 (kunstiteadus)
• Tallinna G. Otsa nim Muusikakool (jazzklaver ja kompositsioon) 1996-2000
• Tallinna Inglise Kolledž 1987-1998

Filmograafia:
• “Pildi sisse minek” (Exitfilm 2002, dokfilm eesti gei-kunstnikust Agu Pildist, rež., op.)
• “Kujutluse tume taevas” (Exitfilm 2003, dokfilm ehtekunstnik Kadri Mälgust, rež.)
• “Surm Veneetsias” (Kuukulgur Film 2004, B-dokumentaal Veneetsia 2004. aasta arhitektuuribiennaalist, rež.)

• “Äraoldud päevade summa” (Exitfilm/ETV/STV 2005, täispikk dokfilm eesti heliloojast Eduard Tubinast, rež.)
• “Rusikas” (Von Krahli Teater 2005, lühimängufilm, rež., stsenarist koos Taavi Eelmaaga)