Pop-muusika — poliitmuusika?
Sõnum ning meelelahutus: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kirjeldab, kuidas sakslased meie Loitsu esinemise ära keelasid ning vaeb musa ja võimu segaseid suhteid.
Poliitiline aspekt muusikas
Eestis on muusika ja poliitika suhteliselt eraldi. Olid jah ajad, kui koguneti Lauluväljakule ennast vabaks laulma ja isamaalised popmeloodiad mobiliseerisid masse. Ent see aeg on läinud.
Kui vaadata tuntumaid Eesti bände, siis praktiliselt ükski neist ei esinda mingeid ühiskonnakriitilisi ega poliitilisi seisukohti. JMKE juba oma 15 aastat tagasi ilmunud plaadiga “Külmale maale” ja Noisemeikazi debüütalbum on siiamaani kõige poliitilisema ja sotsiaalsema sisuga üllitised eestimaises muusikas. Ning rohkem sellist muusikat nagu tehtud polegi. Siin ma ei arvesta suvaliste punkbändide “minge kõik persse” ja “ma ei taha tööl käia” lüürikat, mis on rohkem niisama tatipritsimine kui teadlik ühiskonnakriitiline ja poliitiline hoiak.
See on üldse suur küsimus, kas muusikas peaks olema poliitikat või mitte. On neid, kes arvavad, et muusika peaks olema ainult meelelahutus. On neid, kes arvavad, et ainuke õige muusika ongi see, milles on “sõnum”. Ning mina arvan, et see küsimus on üleliigne, sest poliitiline aspekt muusikas on kogu aeg eksisteerinud ja eksisteerib ka nüüd, ainult et Eestis on poliitika ja muusika kokkupuude siiamaani väga marginaalne.
Michael Burke kirjutab oma uurimuses keskaja muusikast, et juba tol ajal teritasid rändmuusikud hambaid valitsejate kallal ja mõnigi neist oli ka feodaalide poolt korralikult taga kiusatud ja vahel suisa vangitorni heidetud. USA-s on must muusika kogu oma eksisteerimise ajal omanud poliitilist alatooni.
Protest gitarre saatel
Teise maailmasõja ajal, kui siid kuulutati strateegiliseks tooraineks ning määrati langevarjude õmblemiseks, olid svingifännide althõlma hangitud siidist ülikonnad ebapatriootilisuse tunnus ning sellise kandmise eest võis suisa kohtu alla sattuda. Selleks ei pidanud isegi radikaalseid tekste tegema, piisas vähemast.
Souli ja funki peetakse 1960ndate ja 70ndate aastate musta identiteedi manifesteerimiseks, hilisem hiphop (eriti Public Enemy ja NWA looming) aga juba suisa nõretab poliitilistest statementidest.
Roots reggae oli ja on, hoolimata oma religioossest vormist, kogu aeg omanud poliitilist sõnumit ning inspireerinud sellega ka tervet hulka teisi muusikastiile, eriti aga punki, süsteemikriitilisusele. Ka nõukaaegne punk meie endisel suurel kodumaal pidi leidma võimaluse olla “vastaline” ilma otseütlemiseta. Ning selline võimalus leiti iroonias ning satiiris.
Generaator M’i “Diversant” on parim näide sellest, kuidas ülekeeratud patriotism muutub juba süsteemi üle irvitamiseks. Selles suhtes polnud Eesti bändid erandiks. Ka Ida-Saksa ja Ungari punkbändid mängisid heal meelel pioneerilaule ja muid patriootilisi popmeloodiaid selleks, et riiki ja süsteemi naeruvääristada.
Sellest hoolimata eksisteerib ka otsese poliitilise sõnumiga muusika. Laias laastus peetakse taolise muusika sünniajaks pärastsõjaaega. Seda ei saa ainult pidada muusikute eneseteadvuse tõusu süüks.
Muusika tegemine, salvestamine, kuulamine ja omamine muutus koos tehnika arenguga just alates 50ndaist aastaist lihtsamaks ja odavamaks, sellega koos aga muutus kogu muusika egalitaarsemaks. Ja ühel hetkel vupsasidki peidust välja poliitlaulikud. Kõik me teame ja armastame Bob Dylanit, ent terve 60ndate hipidest maailmaparandajate seltskond valas protesti ja maailmavalu kitarrihelidesse. Pärast, tõsi küll, lõpetasid ülikooli, lõikasid juuksed maha ning läksid büroodesse tööle. Ent algus sai tehtud.
Muusika, osa ühiskonna üldpildist
Minu esimene kokkupuude teemaga “Poliitika ja muusika” oli 1994. aastal Saksamaal Göttingeni linnas, kui ma läksin kohalikku pungi-klubisse ning lugesin ukse kohalt laia grafitit “Natsidele sissepääs keelatud!”. Üritus, millele ma sattusin, oligi mingi solidaarsuskontsert, mille tulud läksid millegi ja kellegi heaks.
Punki ja folki ning nende erinevaid edasiarendusi võib siiamaani pidada poliitilise muusika peamiseks platvormiks. Ja seda nii parem- kui vasakpoolsest spektrist vaadatuna. Meinstriimi on sealt läbi murdnud nii mõnedki nimed. Sting, kes aastaid Amazonase indiaanlaste eest võitles ja pärast neilt kinga sai, sest indiaanlastel oli anaboolikat täis ülespuhutud britist kõrini, tuli muusikasse pungi kaudu.
Bob Geldof on kogu aeg just Aafrikale suunatud abiaktsioone alustanud ja läbi viinud, ning temagi alustas pungist. Ja poliitilise popmuusika lipulaev, geniaalne The Clash, ärgem unustagem sedagi.
Ent Geldofi, Dylani ning Stingi näol on tegemist pigem kohusetundlike popmuusikutega, kes kõige muu kõrval tegelevad ka sellega, mida kutsutakse lihtsa inimese probleemideks.
Samas eksisteerib ka tõeliselt radikaalne seltskond, kelle jaoks muusika on poliitika ja vastupidi, poliitika ongi muusika. Positiivne näide on siin ka Eestis käinud brittide Asian Dub Foundation. Radikaalne punk-hoiakuga bhangra-drum’n’bass, reggae, hiphop fusioon ja ansambel, kes mitte ainult ei laula, vaid tegeleb ka sotsiaalsete projektidega. ADF rahastab noorsooprojekti, organiseerib poliitilisi aktsioone, toetab noori bände ja MC-sid, annab välja oma ajakirja jne. Selles suhtes on nad rohkem hõivatud kui nii mõnigi parteitegelane ning (vähemalt minu arvates) on nende tegevusest tavainimesele ka enam kasu. Naiivne oleks oletada, et bändid on vaid nn üksikud võitlejad lahinguväljal.
Aja jooksul on poliitiline muusika vaid üks osa suurest poliit-scenest, kuhu kuuluvad ka ajakirjad, raadiosaated, infokeskused ning last but not least inimesed, kes on kohati üle mõistuse radikaalsed.
Parteide surve
Tasakaalu mõttes peab mainima, et poliitmuusika ei ole vaid vasakpoolsete pärusmaa. 1970-ndate lõpus, kui paremradikaalsus Inglismaal jälle tõusma hakkas, asutas Brittish National Party koos teise omasarnase Brittish Movementiga organisatsiooni nimega “White Noise”. Sinna alla hakati koondama patriootlikke ja suisa neonatsibände.
Enamik neist mängis punkmuusika derivaati, aga seal oli ka sündipoppi ja folki. Pikapeale aga otsustasid neonatsierakonnad ontlikku imagot taga ajama hakata ja avaldasid just natsiskinnidest bändidele survet, et nood nii oma muusikat kui välimust muudaks.
Et parteide survele ja manipuleerimisele vastu seista, lõi osa bände “White Noise’i” alt lahku ja asutas Skrewdriveri-nimelise koosseisuga eesotsas siiani eksisteeriva “Blood and Honouri”. Antud ühenduse eestvedajaks oligi Skrewdriveri laulja Ian Stuart Donaldson, kelle surm aastal 1993 võttis kogu liikumiselt ära absoluutse liidri ja kelle kohale siiamaani samaväärset isikut pole leitud.
Loitsust siis veelkord
Mis siis Loitsust? Radikaalne poliitseltskond nii vasakult kui paremalt on omaette vabatahtlikus isolatsioonis eksisteeriv inimkogum, kes elab omaette — kohati absurdsete — seaduste järgi. Üks selliste radikaalide eneseväljendusvorm on vaenlaste otsimine ja leidmine igal võimalikul juhul. Selles suhtes oli see, mis juhtus Loitsuga, pigem etteaimatav kui ootamatu.
Ja see asi oleks võinud juhtuda nii Inglismaal, Hispaanias kui ka Venemaal, kus autogetostuv radikaalvasakpoolsus on täiesti olemas. SS-vormides poseeriv bänd satub lihtsalt taoliste tegelaste hammaste vahele. Eriti just SS-vormides poseeriv bänd.
Sellepärast võtsingi ma Loitsu-mehe Ahtoga ühendust, et järgi küsida, kuidas nende ansambli ja aaria ideega siis lood on. Ahto vastus oli, et Loits on ajaloolistest teemadest laulev bänd ning natsidega pistmist neil pole.
Siit aga läheme sammu edasi. Johtuvalt Eesti ajaloo enam kui kummalistest käikudest on ajaloolist valgustustööd tegeval ansamblil väljaspool Eestit vesi ahjus. Selline package nagu Loitsul lihtsalt tõmbab kokku nii aarialasi kui vasakpoolseid. Esimesi, kuna arvatakse, et tegemist on kamraadidega in mind ja viimaseid, kuna nood arvavad leidnud olevat järjekordse vaenlase.
Ahto teatas mulle meilitsi, et Loits oma suunda ei muuda, ning ma soovin neile jõudu ja head teed oma tegevuses. Ent see tähendab, et Loits asetab ennast igavese seletaja ja vabandaja rolli. Eks näe, kaua neil viitsimist on!
Ja jälle tasakaalu mõttes: selline vaenlase-paranoia pole vaid punaste pärusmaa. Netis natikene surfides leiab piisavalt aaria lehekülgi, kus arutletakse ka selle üle, kas too või teine bänd on ikka kommarid või mitte. Eriti satuvad siin sõimu alla apoliitilised ja vasakpoolsed skinhead-bändid. Piisab vaid ühest loost, milles teatatakse, et natse ei armastata, kui juba lendavad kommari-killud. Aga sõimatakse ka muid.
Parim asi, mis ma leidsin, oli räige sõim Britney Spearsi aadressil. Kas te teadsite, et Britneyke on paadunud kommunist ja juutide poolt ära ostetud? Miks ta muidu toetas George Bushi Iraagi sõda, mida — nagu igaüks teab — peetakse juutide huvides!
