Võib-olla seetõttu oli Lang kaua aega Reformierakonnas kulissidetagune mängija, enne kui algkoosseisus väljakule lasti. Kuid Lang on kujunenud erakonnale kardetud valimatute seisukohtade väljaütlemisega lapsesuust hoopis oluliseks salarelvaks.
Reformierakonna tõeliseks äriideeks on saanud vastupandamatu vajadus kogu aeg võimukoalitsiooni kuuluda, olgu partnerid kes tahes. Sellise tahte realiseerimine eeldab aga väga oskuslikke poliitmänge ja sujuvat manööverdamist.
Paljud Reformierakonna partnerid on tähele pannud, et kui midagi kokku lepitakse ja Rein Lang risti vastupidiselt kokkulepitule käitub, laiutavad partnerid Reformierakonnast abitult käsi — mis meie teha saame, see on ju Lang, ta on juhitamatu. Tegelikkuses on see väga osav taktika — kasutada Langi maamiinina, mida igal vajalikul hetkel lõhkema võib panna.
Samas saab alati öelda, et näe, lõhkes iseenesest, meie tahtest sõltumata. On juba kord selline maamiin meil. Sellise mängu muudab ohtlikuks aga see, et ükskord võib selline maamiin ikkagi ka omade keskel plahvatada.
Sebija Rein Lang
Langile meeldib pidevalt pildil olla. Meedias säramine on üks asi, aga ilmselt armastab Lang tunnetada, et liigub säravas ja mõjukas seltskonnas. Kahtlemata tunneb Lang end ise Eesti eliidi lahutamatu osana.
Nii kuulub ta Eesti vanimasse Rotary klubisse. Rotary klubid on aga üle riigi üheks Reformierakonna taimelavaks ja mõjuvõimu ning survestamise seltskondlikud mitteformaalsed ühendused. Sama kehtib ka omaaegse kuulsa maksumaksjate klubi kohta, mis pidi koondama tulevast ärieliiti ja millest kasvas sisuliselt välja Reformierakonna suurprojekt.
Oma äridest on Langi saavutuseks siiski vaid Kuku Raadio käivitamine. Kuid üks eraraadiojaam ei saa Eestis muutuda kunagi oluliseks rahateenimise vahendiks. Tänaseks on Kuku vahetanud omanikke ja Langil pole peale poliitika enam ühtegi arvestatavat äriettevõtmist, ehkki meie pealiskaudne meedia teda ikka veel vahel ärimeheks tituleerib. Aga selline sõnakasutus on lihtsalt in ja see ei huvita kedagi, kas sellistel siltidel ka sisu taga on.
Aga kahtlemata kuulub Lang inimtüüpi, keda saab kokkuvõtlikult iseloomustada kui sebijaid. Lang on tüüpiline sebija + õiendaja. Sisuliselt Reformierakonna ühe asutajaliikmena sukeldus ta nähtavalt tipp-poliitikasse alles 2001. aastal. Kõva sebija oli ta aga ka erakonnas kogu aeg. “Eks ta ikka nikerdas Siimukesega kogu aeg ninapidi koos,” iseloomustas Langi tegevust üks Reformierakonna veteran-poliitikuid.
Sebimise alged ilmnevad selgelt juba Langi lapsepõlves ja veelgi selgemalt tudengipõlves. Lang ei ole kunagi olnud ärimees selle sõna otseses mõttes, vaid ikka pigem äride ümber sebija.
Juba koolipõlves Tallinna 7. keskkoolis sai Lang tuntuks kuulamisdiskode korraldajana. Need ei olnud populaarsed tantsuüritused, vaid tollal intellektuaalsele vaimule rahuldust pakkunud progerocki dinosauruste muusika. Kust plaate hangiti? Eks ikka välismaalt ja Rein Langil oli siin suur eelis, sest tema Soomes töötanud isa kaudu sai neid lihtsamalt hankida. Ülikoolis lisandus Tartu Muusikapäevade korraldamine. Korraldav seltskond koondus ülikooli komsomolikomiteesse. Kuid see ei olnud mingi ideoloogiline kamp. Üliõpilaste ehitusmaleva seltskond vallutas ka komsomolikomitee, sest sealtkaudu sai võimalusi ja vahendeid ning ega see tulevasele karjäärilegi paha teinud. Võõraid sinna eriti juurde ei lastud.
Arusaadavalt oli Lang seega ka kõva maleva — EÜE — hunt. Nagu kunagised malevakaaslased meenutavad, oli Lang sealgi põhiliselt sebija, kelle käes kellut nägi harva, see-eest aga rippus ta pidevalt telefoni otsas ja korraldas midagi. Tüüpiline orgunnimees Lang jõudis isegi legendaarse Ruja manager olla. Ja sebijaks Lang jäänud ongi.
Rein Lang eliidi seas
Lang on tunnistanud, et esialgu ta ülikooli õigusteaduskonda sisse ei saanud, pool punkti olevat puudu jäänud. “Kui aga rahvamajanduse huvides vastuvõttu suurendati, osutus mu punktisumma piisavaks,” on Lang ise väitnud. Kes samal ajal ülikoolis õppinud, teavad väga hästi, et ikka juhtus kummalisi asju vastuvõtuga. Ühel või teisel erialal suurendati mõni kuu pärast õppetöö algust ühe kuni mõne inimese võrra vastuvõttu. Huvitaval kombel juhtus see aga neil erialadel, kus ukse taha olid esimestena jäänud mõned soveti nomenklatuura võsukesed.
Langi jutt rahvamajanduse huvidest on udujutt. Koos Langiga pääses samal moel juurat õppima tänane tunnustatud advokaat Leon Glikman.
Mitte just meelsasti pole Lang jutustanud oma koolipõlve esimestest aastatest. Tänu isa suunamisele vastutusrikkale TASSi korrespondendi ametipostile Helsingis NLiidu esinduse juures, õppis Rein Nõukogude diplomaatide lastele mõeldud koolis, enne kui pere tagasi Tallinna saabus ning noor Lang tolle aja absoluutsesse eliitkooli, 7. keskkooli sattus. Seega olid juba koolipõlves Langil võimalused, mida paljudel eesti lastel ei olnud.
Tartu ülikooli 1980. aastal lõpetanud kursus on tõeliselt silmapaistvate figuuridega pikitud. Lisaks Rein Langile tänased advokaadid Leon Glikman, Mati Senkel, Nigul Saar, Andres Hallmägi, Aadu Luuberg ja tollane kursusevanem Jüri Raidla, ärimees Raivo Vare, juhtiv riigiprokurör Alar Kirs, riigikohtunik Peeter Jerofejev, ühiskonnategelane Viktor Hütt, ajakirjanik Tiit Lehiste, autorikaitse ühingu juht Kalev Rattus ja hulk teisi tänaseid kohtunikke ja juriste.
Kõik kursusekaaslased kinnitavad kui ühest suust, et see on väga ühtehoidev kursus, pea iga aasta käiakse koos kokkutulekutel. Kõige kõvem sõna juura lõpetajatele oli muidugi advokatuur, kuhu ilma vajalike sidemeteta ei olnud võimalik saada.
Moskva Advokaatide Kolleegium (Injurkollegija Eesti NSV Esindus), kuhu Lang kuueks aastaks tööle suundus, oli järgmine valik. Selle kuue aasta eest tema eluloos on Langi kallal ka kõvasti näritud.
Mis salapärane asutus see siis oli? Lihtsalt ära seletades: kui kellelgi suri välismaal mõni sugulane, korraldas see kontor NLiidus elavale sugulasele päranduse kohalejõudmise. Loomulikult pügas Nõukogude riik Eestis elavat inimest maksimaalselt ja dollaripärandusest jõudsid kohale tegelikult armetud rublad arvestatuna kommunistide välja mõeldud erilise kirvekursi järgi. Ühesõnaga — tegemist pole asutusega, kus töötamine erilist au teeks. Võib-olla seepärast on Lang neist aastatest rääkides ka kidakeelne.
Teisalt iseloomustavad tollased juristid seda Injurkollegijat kui ühte peent kohta, mis andis tollases sovetiühiskonnas võrdse enesetunde kelneri või taksojuhi staatusega. Samuti kahtlustatakse, et ka selle peene koha muretsemisel aitas Rein Langi tema isa.
Võib-olla tundis Lang ninasõõrmeis muutuste tuuli teistest varem, sest 1986. aastal leiame ta juba Linnahalli asedirektori kohalt, ikka meelelahutusbisnisi lähedusest. Ehk olekski Lang jäänud sebima ühiskondliku kultuurisfääri ametkondade direktoritoolidel, kui NLiit poleks varisenud ja Lang ning Hans H. Luik raadiojaama tegemisest ainult unistada oleks võinud. Oleks Eesti NSV kestma jäänud, oleks Langi nekroloogi vabariikliku EKP häälekandja tagumisel küljel kirjutatud umbes taolised read: “Silmapaistev Nõukogude Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelane, töötas pikki aastaid vastutavatel ametikohtadel.” Õnneks nii ei juhtunud.
Poliitik Rein Lang
Kahtlemata kuulub Lang nende poliitikute hulka, kelle kohta on kaaskolleegid poliitikud ja ajakirjanikest irvhambad võtnud kasutusele termini “maa-õhk tüüpi poliitikud”. Kui Langil mingi mõte pähe tuleb, tormab ta seda talle omase kirglikkusega ellu viima.
Pisut kummastav on ehk see, et oma poliitilise süütuse kaotas Lang tegelikult alles 2002. aasta kohalikel valimistel. Ehkki ka enne seda tiirles häälekas Lang oma nõuannetega Reformierakonna ladvikus, oli tema karjäär võimu juures olematu. Kui mitte arvestada tema sekeldamist talle südamelähedases avalik-õiguslikus meedias.
Miks Reformierakond Langi varem poliitilise võimu orbiidile ei lennutanud, on küsimus, millele ehk selget vastust polegi. Kirgliku ja otsekohese ütlemisega raadiohääl oli erakonnale kindlasti tülikas. Seega võisid raadiohääl-Langi puhul kõne alla tulla poliitkorrektsuse küsimused.
Võib-olla kartsid poliitikud liialt Langi tema otseste ja tihti ka valimatute väljaütlemiste tõttu. Keerulistes poliitmängudes võivad sellised kontrollimatud tegelased erakonnale karuteene põhjustada. Teisalt võisid põhjused peituda Langis eneses. Olla raadiohääl ja erakonnakaaslastele nõu anda on üks asi, tegevpoliitika tipus askeldada aga teine asi. Ei kõla ju jutt sõltumatust ajakirjandusest sel juhul kuigi veenvalt. Kuid raadiojaama Kuku uute omanike kätte minemisega lõdvenes ka Langi tung meediastaari rolli etendada ning võimust võttis ilmselt soov end ka poliitikas ja Reformierakonnas legaalselt maksma panna.
Reformierakond on viimastel aastatel kaotanud suurel hulgal vapiloomi — Siim Kallas, Märt Rask, Valve Kirsipuu, Signe Kivi, Andres Lipstok. Rääkigu erakondlased ise, mida tahes, ka nende pink on lühike. Langi tulek avalikku poliitikasse langes seega kokku kõigi reservide arvele võtmise ja mängu panemise perioodiga.
2001. aastal sai Rein Langist ootamatult Edgar Savisaare juhitud Tallinna linnavalitsuse Reformierakonna abilinnapea. Paljud ootasid hinge kinni pidades, mis saama hakkab. Oli ju raadiohääl Lang aastaid kostitanud Savisaart üsna krõbedate väljenditega.
Midagi head Savisaar Langi suust kunagi enese kohta ei kuulnud. Aga see, mis juhtus, oli tõeline üllatus. Lang teatas šokeeriva avastuse, et tegelikult on Savisaar tore ja tubli poliitik! Mage lugu, kuidas poliitik Lang nii kiiresti olupoliitikas kohanes ja värvi vahetas. Igal juhul oli see Langi kompromissituse renomeele löök, mida on raske unustada.
Esimest korda kandideeris Lang Tallinnas Kesklinna valimispiirkonas 2002. aasta kohalikel valimistel. Kesklinnas oli ta Reformierakonna nimekirja esinumber. Debüüt õnnestus igati, 1601 valijahäält ja kolmas häälte arv selle piirkonna kandideerijate seas. Langi edestasid vaid respublikaan Tõnis Palts ja Siiri Oviir Keskerakonnast. Ka Riigikogu valimistel 2003 oli Lang edukas. Reformierakond paigutas ta oma nimekirjas kõrgele 11. kohale, ettepoole Sergei Ivanovi, Urmas Paeti, Jürgen Ligi ja Paul-Eerik Rummot. Langil ei jäänud väga palju puudu koguni isikumandaadist.
Viimased kohalikud valimised olid Langile taas edukad. Seekord kandideeris ta Tallinnas Kristiines Reformierakonna nimekirja esinumbrina. Ainsana jäi ta häälte arvus alla noorkeskerakondlasele Lauri Laasile, kuid edestas näiteks Marika Tuusi ja sotsiks suundunud Peeter Kreitzbergi.
Pidurdamatu Rein Lang
Lugu sellest, kuidas Lang oma nooruses õpilasmalevas hüüdnime Molekul sai, teavad vist kõik. Vähem teatakse seda, et ka küpses eas Langil on olnud hüüdnimesid. Kuku Raadio Keskpäevatunni tippajal ristisid mõned ajakirjanikud Langi ka “kõik on persses” meheks. Kui Lang raadios mõnel talle väga erutaval teemal sõna võttis, kõlas alustuseks tihti tema suust fraas: “Mehed, nüüd on kõik persses!”
Teiseks Langile tüüpiliseks käitumismalliks peetakse seda, et tihti jääb tema esinemistest mulje, nagu oleksid kõik peale Langi enese lollid. Siit ka teine õelate ajakirjanike Langile poogitud hüüdnimi — “kõik on lollid”.
Langil on tõesti hetki, kus paraku jääb mulje, et eksisteerib kaks arvamust — Langi arvamus ja vale arvamus. See aga annab hea võimaluse Langi provotseerida. Kui teda natukenegi häirida, tormab ta kohe valjuhäälselt kohale oma tõde kuulutama.
Pisemgi ajakirjanduse torge ei jäta teda ükskõikseks. Kui enamik poliitikuid eelistab sageli ajakirjanduses ilmunud ebameeldivuste peale lihtsalt vait olla, siis Lang võtaks kõike nagu isiklikku solvangut ning tormab valjuhäälselt õiendama. See õiendamine võib Langi puhul võtta ka üsna inetud vormid. Kirg ja erutus ajavad Langi sõnavõtud tihti üle võlli.
Seetõttu ei ole imestada, et avalikkus on pärjanud Langi aasta pressivaenlase ja kultuuripiduri tiitliga. Kultuuripiduri tiitlit oli Lang televisioonis vastu võtmas revolutsioonilise punaväelase kostüümis, suured vuntsid nina alla kleebitud. Ja nagu enne ning pärast seda, muutus Langi soov kõigile koht kätte näidata inetuks ja labaseks üle võlli minemiseks, mis pole enamikule põrmugi naljakas. Seetõttu pole imestada, et Lang rahvast pööbliks sõimab ja kultuuriministeeriumi aknast granaadi ähvardab sisse visata — Langi nn naljad.
Langi kirglikkusest on näiteid küllaga ka lähiminevikust. Kui respublikaanist välispoliitika asjatundja Marko Mihkelson Kukus Välismääraja saates endist välisminister Kristiina Ojulandi arvustas, sai ta saate lõpul Langiga kohtudes laussõimu osaliseks.
Kui aga Juku-Kalle Raid hiljuti Langi kulul raadiosaates veidi nalja viskas, järgnes vihane telefonikõne, kus Lang soovitas Juku-Kallel igaveseks tema telefoninumber unustada. Seetõttu polegi imestada, et enne imelühikeseks perioodiks välisministriks saamist pidi ta andma tollasele peaministrile Juhan Partsule lubaduse, et kontrollib oma sõnakasutust.
Justiitsministri postil võib Lang enesele lubada “vabamat” sõnakasutust kui välisministri rollis, mida ta on juba ka tõestanud. Ja tegelikult taandub kogu küsimus sellele, millal pidurdamatu Lang midagi sellist suudab kokku keerata, mis talle saatuslikuks võib saada. Selleks on ta võimeline igal juhul, pealegi, kui kõik teised lollid on.
