Indrek Einberg: Üks tõde kõigile

Meiega sarnaselt kasutavad ka araablased mõistet kultuur. Sõna, millega nad seda tähistavad, oleks otsetõlkes “teadmised”. Mitmuses just. Eks nii saa selgeks, mis on kõrgkultuur. Küllap ports väga peeneid teadmisi. Ja mis on niisama kultuur? Vähe lihtsamad teadmised aitamaks end ja oma kultuuriruumi säravamaks muuta.

Teadmine, et salatit tuleb segada salatikahvli, mitte esimese hulkuva metallhargiga! Veendumus, et sünka on enesele mõnu tegemine karvamütsi ja mitte ettejuhtuva sugutiga! Või pole see ikkagi päriselt kultuur? Tänaseni on õpetused sellest, mil moel õige ja moekas olla lõppenud siis kui piisavalt suur hulk inimesi uskuma jääb. Seejärel jätkuvad õpetused lihtsalt teise nime all. Nimeks saab fašism! Ehk pikemalt: õige on üks tõde ja kes teisiti arvavad, on kadu väärt.

Uduseks hakkas kultuuri mõiste minema hetkest, mil keegi ajakirjanik (küllap põleb põrgus vanadest Trendidest tehtud lõkkel) avastas, et ajakirjandus müüb, edastades sündmust, ja patuga pooleks võib iga õpetussõna sündmuseks nimetada. Ja õpetajaid sigineb enam kui kirpe kutsa turjale. Tolles pärissõltumatus Ekspressis ilmub eraldi rubriik asjadest, mis on sellel nädalal “Pähh!” ja teisel jälle ”Ähh!”. Tuttav pereisa kurtis, kui piinavalt kahju on tal algkoolile raisatud aastatest. Põrnitsedes kodus laiutavate nädalakirjade kirevat kuhja, oleks tal niipalju huvitavat lugemist. Paraku, juba aastate eest teab ta, et õues on pisikuid. Teab, et enne söömist tuleb käsi pesta. Nii teab ta, et rauda vajab inimene eelkõige vereringesse kui ka seda, et perekesksed ettevõtmised õnnestuvad siis, kui kõik pereliikmed on ettevõtmisest huvitatud. Isegi seda teab, et enne toidukeetmist tuleb pott veega täita ja siis toosama pott tulele asetada. Teisigi nädalakirjadele jõukohaseid sõnumeid teab see pereisa.

Nõnda jäävad perioodikast vajalikuks telekavad. Õnneks ei tunne pereisa end oma teadmiste tippudel sugugi üksikuna. Telekavadel on laiendid. Need varustatakse toredate tärnikestega. Tärnikesed ütlevad, kas filmi tuleb heaks või halvaks pidada. Näh, poleks tärne võiks fopaaga maha saada ning sõbrale kehva filmi kiita. On ka Internet  — kogu inimkonna striptiisi impressaario. Käivad kuulujutud, et Internetis võib sattuda tõesti huvitava teabe peale. Kui veab, siis ehk satubki. Muidugi võrgutab Internet jututubadesse — interaktiivsesse tõestusse, et Forseliuse idee inimesed kirjaoskajaks teha on läbi ja läbi kuritegelik. Võib ekselda põnevate testide rabas. Põnevus seisneb selles, et nood testid on kindlaks tõendiks: homo erectus pole tänaseni välja surnud…

Ja ometi pääsevad Interneti loojad südametunnistuse kohtu küüsist tüseda õigustusega: Internet pakub usku inimestele, kes on mingi apsaka tõttu nii haritud, et suudavad uskuda iseenese veendumusi ja omavad isiklikke teadmisi. Sest Internetis saavad nad teada samasugustest inimestest. Delfi “keldris” võivad isegi suhelda. Aga nood teised, keda Delfi “keldrisse” ei lasta ja kes bridzi ei mängi? Jäävadki nädalakirjade lugejaiks? Ning kui seltskonnaperioodika ning naistekad ühinevad (seda nad teevad usinamalt, kui koerad veebruaris), kas siis saab sellest viimasest hiidnaistekast Eesti esimene fašistlik häälekandja? Selline, mis kuulutab ühte tõde kõigile naistele? Selles, et naised peaksid ühiskonnas juhtpositsioonil olema, on nad ammugi ühel meelel…