Jüri leiti mai alguses Vasalemma jõest. Kuna tema surnukeha oli väga lagunenud, ei suutnud politsei teda tuvastada, ka ei soovitud traumeerida lahkunu oletatavaid omakseid, kirjutab SL Õhtuleht.

Pealgi ei kutsu politsei leitud surnukeha arvatavaid omakseid peaaegu kunagi surnu isikut enam tuvastama, põhjendas Põhja politsei teenistusosakonna juht Andreas Anvelt kirja teel Jüri õele.

Ainus võimalus isik tuvastada oli DNA-analüüsi abiga, ent ka sellega tekkis viivitus, sest politsei hakkas kahtlema, kas võrdlusmaterjali andnu on ikka surnu poeg.

Kadunu viidi esmalt kohtuarstliku ekspertiisibüroo surnukuuri, kus tuvastamata surnukehasid hoitakse kuni kaks nädalat. Seejärel saadetakse laip Tallinna matusebüroo surnukuuri.

DNA-näidis läkitati kohtuekspertiisi- ja kriminalistikakeskuse laborisse 27. mail. Põhja politsei pressiesindaja Tuuli Härsoni andmetel saabus ametlik tulemus 21. juunil. „Kahjuks oli surnukuur selleks ajaks Jüri maha matnud,” tõdeb ta.

Tallinna matusebüroo direktor Toomas Daum heidab politseile ette liigset viivitamist — matusebüroole oleks pidanud aegsasti teatama, et ühe kadunukese nimi on õige pea selgumas.Olevat üpris tavaline, et viimase minutini tuleb politseist kõnesid, et selle või teise isiku tuvastamiseks on siiski lootust.

Jüri õde pole politsei tegutsemisega rahul ja pärib selle kohta aru nii politseiametist, siseministeeriumist kui ka õiguskantslerilt.

Jüri kirst kaevati Liiva kalmistult välja ja maeti perekonna hauaplatsile vanemate põrmu kõrvale.

Õde laskis ka kirstu lahti teha. Nähtu teda eriti ei šokeerinud — õe arvates oleks ta Jüri ka igasuguse DNA-testita ära tundnud.