Allpool oli ka punase ringi sees punase joonega maha tõmmatud koera pilt. (See märk peaks olema mõistetav ka kirjaoskamatutele).

Meist paar saamu eespool kõndis kolm noort (2 neidu ja 1 noormees). Mõlemal neiul oli rihma otsas koer: ühel tige kuri suur bokser ja teisel laika. Parki jõudes, lasid nad koerad rihma otsast lahti. NO MIDA??

Kardan väga koeri seoses kurbade lapsepõlve mälestustega. Pelgan isegi rihma otsas koeri. Aga kas on normaalne, et Tallinnas pidevalt jooksevad ringi rihmata dobermannid, bokserid, rotveilerid jt? Eriti veel kui seisab märk, et teatud tsooni ei tohi koeraga siseneda? Kuidas suhtuda sellisesse probleemi? Kelle poole pöörduda? (Ma ei lähe ju koeraomaniku juurde ütlema, et kuule pane oma koer kinni, kui kardan koeri!)

Pidevalt pean kojugi minema tiiruga ümber maja, sest maja ees otsustab mõni koeraomanik lasta oma koeral vabalt ringi joosta. Kas see on lubatud? Olen kuulnud, et elamurajoonides (ja ka seal kus on konkreetselt keelumärk üleval) ei tohi koeral rihmata joosta lasta. Õudel mängivad ju väikesed lapsed ja ei ole harvad need juhud, kus koerad neid hammustavad/purevad.

Õhtuti ei saa isegi tervisesporti teha, sest majade vahel (Lasnamäel) jooksevad ringi koerad, peremehed/perenaised taamal nina nokkimas. Lisaks on ju ebameeldivad junnid sektsiooni ees. Millegi pärast arvavad koeraomanikud, et astuvad majast välja ja lasevad oma neljajalgsel sõbral esimesel rohelisel murulaigul (mis juhtumisi on akendealune haljasriba) kõhtu tühjendada.

Siit siis üleskutse koeraomanikele: JALUTAGE OMA KOERI RIHMA OTSAS! Tuleb arvestada, et inimesed kardavad koeri ja koerad on tihti ettearvamatud. Ei ole mõtet öelda, et minu koer ei tee midagi. Inimesed kardavad, siis kardavad ja see mokaotsas lausutud lause ei mõju julgustavalt.

Loomulikult oleks suurepärane, kui igas elamurajoonis oleks trobikond koeraaedikuid, kus koerad rahumeeli joosta ja junnida saaks häirimata teisi. Aga Eesti jaoks on see tõenäoliselt tulevikumuusika… Positiivne on see, et mõnes kohas olen isegi sellist asja näinud.

Õnneks on olemas ka arusaajaid inimesi. Kiidusõnad neile, kes on arusaajad ja jalutavad koera rihma otsas või kuskil metsa all, kus palju inimesi ei liigu.

Olen aasta elanud Tallinnas ja minu jaoks on probleem uus. Tartus, kust ise pärit olen, sellist asja nii palju näinud ei ole. Inimesed on seal mõistvamad. Kuhu pöörduda? Mida teha? Kuidas käituda? Kuidas panna inimesed mõistma?